Snikers, Patrick ja skoonid

Iiri köögis ei ole magustoidud nagu väga kõrgel positsioonil. 

Muidugi on restoranis menüüd üks õunakook, üks šokolaadi-asi ja üks koorekreem, kas siis panna cotta (mida ma olen näinud valmistatavat hapupiimast) või mingi lisandiga brüleekreem, aga jah, see kõik ikka pigem turisti eeldustele vastamiseks. Võibolla on asi keskmise prae suuruses, tavaline õlletaignas kilttursk friikatega (also know as fish`n`chips) sisaldab kolme suurt kalafileed, poolt kilo kartuleid, leebet hunnikut hernepüreed ja kerge lisandina pindi tumedat õlut, aga ma ei näe kohalikke ja kohalikke turiste eriti kirglikult magusat tellimas.

Välja arvatud siis pärastlõunase kohvi puhul. Ma ei taha skooniteemale väga pikalt peatume jääda, sellest ehk pikemalt mõnikord teistelt poolt Iiri merd, aga kohv ja porgandikook (või siis khmm, skoon) kella 16 paiku pärastlõunal on siinne päeva magustus.

Lisaks on päeva magustus see näkane poolsulanud snikers, mis pärast tunde kestnud ronimist ja (patu)kahetsust Croagh Patricku kõrgustes ränduri kotist välja otsitakse.

Croagh Patrick valitseb siinset maastikku sellisel korraga etteheitval ja toetaval ilmel. Mägi kõrgub Westportist u 10 km kaugusel Murriskis terava koonusena peaaegu 800 meetri kõrgusele, on Iirimaa kuulsaim mägi, mitte siis sportliku kõrguse vaid religioossete rännakute pärast. St Patrick ise veetis mäel 40 päeva, palvetas ja paastus (no kust sa võtad selle snikersi, kui juhtud mäele neljandal sajandil).

Koht ise on tegelikult väga ägeda võnkega, piirkonnas on märke ja pronksiaegsetest pühakohtadest, legendid ja lood hõljuvad õhus ja loomulikult, otse loomulikult, me ühel hommikul, pärast 2 nädalat kestnud vaatlusi, asume Birjoga Murriski poole teele. Alustuseks ja soojenduseks kõnnime 10km linnakesse, ja siis, soe sees, ostame putkast oma šoksi kaasa, ja hakkame ronima. 

Mingid hakkajad inimesed, keda kannab ilmselt tugevamat sorti usk, ronivad mäkke paljajalu. Nii meie Chefid, kui koerajalutajad linnapeal on meile rääkinud matkasaabaste vajalikkusest, aga noh, meil on tossud, ja pole viga. Esimesed pool tundi on kõik kena, pole vaja ei saapaid ega jalutuskeppi, mida samuti paljud soovitasid. Paljajalu ei läheks, seda küll. 

Ma olen mõelnud, mis point nendel palverännakutel on, et noh, ütled oma elust lahti, ja hakkad minema, olgu, arusaadav, seda eesmärki, et oma elust välja astuda ja natuke mõelda, kannavad päris palju režiimid, spaadest jooga ja supermaratonideni. Aga minu ettekujutus rännakust, milles longid ja longid ja lähed oma mulli mõtisklema, muutub täiesti, kui oleme umbes tunni tõusnud. See on hoopis kohalolekutreening, pind on ebaühtlane, suured lahtised kivid, kukkumine on üsna tavaline, ja sa pead kogu aeg väga täpselt vaatama, kuhu lähed. Ei mingit sisevaatlust. Aga paras koormus ja väljavaated on segased, hing muudkui puhastub.

Ja kogu aeg kui pea tõstad, on nii ilus. Ja suurusugune.

No igal juhul, me ronime ja ronime ja 2 tundi hiljem saame oma snikersi auga ära süüa.

Alla kõnnime veel tunnikese, see on selline suuremat sorti tähelepanutreening, kivid on libedad ja lahtised. Aga pulss taastub ja elu on järjest ilusam.

Et ühesõnaga, kui sa pead valima koha oma magustuse söömiseks, siis on mägi selleks kindlasti sobiv koht.

Minu Chefid magustoite ei valmista, need tulevad suurest köögist. Suure köögi Chef Havre ja Chef Johnny on dassertide osas väga jahedad.

We make them using half-products here and also in every other bakery in town so actually is doesnt matter if you buy them from supermarket.

Ma korraks ikkagi lähen tagasi skoonimaailma, siinne skoon on Conrani skoonist (paljud kindlasti nõustuvad, et parim skooniretsept on kirjeldatud Terence Conrani piiblis) suurem, muredam ja äkki isegi puisem, aga kannu teega vihmasel pärastlõunal vaatega üle Mayo küngaste.. täiuslik. Lihtsalt täiuslik.