Hariliku kohaliku koka idülliline elu

Westporti linn Mayo krahvkonnas Lääne-Iiirmaal on nagu postkaart. Ma olen varem käinud Dublinis, natuke Connemara lagendikel ja Galways, aga see linn siin on hea segu peaaegu kõigest, mida ma Iirimaal näinud olen - ookean on siinsamas, aga mitte selline metsik ja tormlev, vaid kenasti peidetud lahesoppi imekaunite saarte taha, mis rulluvad oma lambavaibaga silmapiirini, ilusad veesilmad nende vahel ja Iirimaa kuulsaim palverännakute sihtkoht, Croagh Patrick kõrgub pilvedes ranniku kohal...no nii romantiline ongi, võibolla isegi veel enam. Westportis elab u 6000 püsielanikku, kuid viibib aastaringselt mitu korda enam turiste - nii kohalikke kui ka kõiki muid. 

Turist siinkandis on ennekõike loodusturist. Oleme teinud ümbuskonnas pikki, rohkem filosoofilise ja vähem sportliku tooniga jalutuskäike (jah, mäest ma räägin hiljem, eraldi, see on pikem lugu) ja isegi selle vähese põhjal, mida me näinud oleme - ma mõistan igat viimast kui ühte nendest tuhandetest loodusturistist.

Veel on Westport paar aastat pärjatud tiitliga - Best town to live in Ireland ja ka sellest ma saan väga hästi aru. Linn on kompaktne, kaunis, mitte liiga väike, mitte liiga igav, täpselt paras. Koolid on, huvitegevus on, ja mis kõige tähtsam - pubisid on piisavalt, üks nunnum kui teine.

Hotellikett, kes on meie praktikakohaks, koosneb kolmest hotellist ja, nagu märgib meie kena koordinaator Mayo College`ist - Eithne, kuulub kohalikule perekonnale koos veel mitmete poodide ja ettevõtetega linnas, kohe selline gängivärk. 

Aga meie hotell on gängisõdadest üsna kaugel, keskmine külastaja naudib siin hoopis oma kuldseid aastaid, mitte nii palju võimuvõtlust ja rahamänge, - kes lobbys ajalehe taga tukkudes, kes linna ümbritsevatel terviseradadel kilomeetreid võttes. Üks mis kindel, kõik külalised söövad hästi - kas suure köögi valmistatud traditsioonilist Iiri hommikusööki, ettetellitud buffeelõunat, kerget friikatega võileiba May baaris, mõnda tuusa Aasia vokki päeva eripakkumiste hulgast, või siis traditsioonilisi päevaroogi - Iiri sinki hautatud kapsa ja kartulipudruga, lambapraadi või praekala - ühesõnaga, menüü on siin majas väga külluslik ja mitmekesine.

Castlecourti esimesel korrusel on kaks kööki - suur köök valmistab hommikusööke, kõiki buffeetoite, siin on kalaruum ja köögiviljasaal, suur nõudepesu plastikule, suured aurutuskapid ja veel mõned suured masinad, mõnega neist ma isegi tutvun vaikselt.

Iga päevaga olen ma selles köögiperes rohkem kodus. Ma ei täida enam suvalisi anumaid valede kastmetega, hommikune setup võtab järjest vähem aega, ja järjest rohkem seisan mõne Chefiga piidi ees.

Chef Sreerkumar`i käe all treenin karrisid. Tema oli ehk algusest peale minu osas kõige ettevaatlikum, aga jää vaikselt sulab ja koriander hakkab mulle ka natuke "käe sisse" tulema. Täiesti retseptivabalt, loomulikult.

Chef Alexi juhendamisel teeme heledaid kastmeid ja tumedaid kastmeid ja taimetoite. Chef Brigita ja Chef Peter näitavad väljapaneku kiiremaid võtteid. Mõnel päeval on meil Chef Peteriga teha katsetusi garneeringute maailmas, mõnel päeval proovime Chef Lazsloga marineeringuid ja lihatöötlust.

You are here not only to learn, darlin` you can teach us. You have a fresh view. There is actually nothing like a good fresh view.

 Kitchen Porter Ivan enam ei viruta mulle lapiga vastu jalgu, kui ma oma töökohta koristades natuke seina pühin, ühel päeval ma isegi kaabin temaga koos soojaletivanni ja keegi väga ei kobise. Chef Laszlo paneb mind õhtusesse graafikusse ja kutsub chefide koosolekule. No täitsa ilmet võtab, eksole. 

Päevad muudkui lähevad, kuldsed kliendid lobbys muudkui tukuvad ja Westport valmistub vaikselt sügistalviseks hooajaks, mis meie mõistes tähendab tavapärase tempoga tööpäevi köögis, ilma lisajõudu palkamata ja asju lõhkumata. Samas õhk siin, nagu Birjoga ühel päeval koju kõndides avastame, on endiselt täiesti ootamatult kevadine.